Toitumishäire küüsis

Kes mu blogi juba varem ka lugenud, siis teavad ilmselt juba, millest juttu, kuigi siiski t´kirjutan seda postitust uue nurga alt. Eelkõige tahaksin tuua seda lugu uute lugejateni ning kuna just praegu nii paljud alustavad enda teekonda parema minani, siis miks mitte jagada ka enda kogemust natuke isiklikumal teemal.

Nimelt siis kannatasin umbes aasta tagasi veel toitumishäire käes, milleks on ülesöömine. Kui buliimiat ja anoreksiat teavad kõik, siis ülesöömine kui toitumishäire on vähem levinud. Vähemalt mina seda varem ei teadnud, kui endal tuvastasin. Siinkohal ei räägi ma sellest, et sõin kord maal vanaema juures või jõululaupäeval natuke liiga palju. Aga alustame sellest, kust kõik alguse sai.

Nagu ka paljud teie seast otsustasin ka mina mingil kevadisel ajal, et tahaks suveks vormi saada. Muidugi seda juttu, et ega kiirelt vormi ei saa ja kaalukaotus on pikk protsess ma ei uskunud siis veel. Arvasin ikka, et olen elav näide, kes võtabki alla ja sügisel ei tunne mind klassikaalased ka ära enam, et näen nii hea välja. Niisiis hakkasingi enda toitumist jälgima. Alguses üritasin lihtsalt tervislikke valikuid teha, aga siis avastasin mingi toitumisprogrammi, kus sai enda kaloreid lugeda. Kuna mul toidukaalu polnud, siis oli minu jaoks väga hea, et seal oli olemas ka võimalus toite pildi järgi kogust paika panna. Mäletan kuidas ma alguses kuskil 1500 kcal piiril püsisin ning mingi aeg kuskil 1000-1200 kcal piiril juba. Võiks ju siinkohal arvata, et olin vahepeal väga peenike, aga reaalsuses see nii ei olnud.

 

Kuna samal ajal tegin ka kodus pea igapäevaselt natukene trenni (rattasõit, kõhulihased või mida iganes ma endale välja mõtlesin või youtube'st leidsin), siis ilmselgelt hakkas tekkima mingi aeg suur tuntav vajadus süüa rohkem. Mitte et ma oleks seda endale teadvustanud, vaid lihtsalt haarasin mingi õhtu näiteks võikude järele, kui olin tegelikult juba õhtust söönud ja kui ma siis avastasin, et see ei mahugi minu "ideaal"kaloraaži, siis muidugi olin enda peale kuri. Seejärel mõtlesin, et mis seal ikka, kui juba siis juba ja sõingi kõike mida parasjagu tahtsin. Muidugi ei jäänud see ainukeseks korraks ja sealt edasi hakkasin lihtsalt lubamisele ennast ka lõpuks üle sööma. Kui alguses võtsin lihtsalt õhtu vabalt, siis hiljem kujunes sellest iga mingi aja "korralik" olemise järel hoopis suur söömasööst. Läks ikka mitu nädalat enne kui ma hakkasin endale teadvustama, et sellise nõiaringiga ei jõua ma kunagi sinna kuhu tahaksin.

See oli ka aeg, kui kolisin Tallinnasse elama. Arvasin, et suudan sellest kõigest ikka puhtalt välja tulla, kui alustan toitumiskava jälgimist. Tellisingi siis Fitlapi endale, aga viskasin selle umbes kuu aja pärast nurka. Ei, siinkohal ma ei väida, et kõik toitumiskavad on halvad, aga minu arvates pole need just eriti jätkusuutlikud. Ma lihtsalt ei suutnud käia mingit ettetallatud rada pidi, kui olin harjunud aegajalt endale kõike lubama rohkem kui peaks.

Seejärel langesin teise äärmusesse ja hakkasingi ohjeldamatult igapäevaselt sööma seda mida tahtsin ning lõpuks ma isegi ei nautinud enam seda, mida ma sõin. Ma lihtsalt sõin midagi ebatervislikku, sest peas oli mõte, et nüüd ma võin. Ka see kestis kuskil kuu aega ehk vahelduvalt. Selleks ajaks ma lihtsalt tahtsin tagasi normaalse toitumise juurde naasta, aga ei osanud.

Õnneks oli mul sel ajal tuttav, kes oli ka ise kunagi söömisega pahuksis olnud ja oli juba tegelikult varem nõu andnud enda toitumises näpuga mitte järge ajada, vaid lihtsalt süüa enesetunde järgi ja mitte ennast piirata. Kuna ma varem teda kuulda ei võtnud, siis otsustasin seda nüüd teha, sest ega mul midagi enam kaotada ei olnud.

Edasi alustasin sellest, et unustasin enda kaalumise täiesti ära, mida olin varem pea igapäevaselt teinud. Samuti üritasin ka hakata vabamalt toituma. Kerge see ei olnud. Olin juba paar kuud suutnud enam vähem toituda, kui arvasin, et enam ei ole mul ohtu üle süüa, kuid tegelikult see asi nii kiirelt ei käinud.
Lisaks sellele, mida ka juba eespool mainisin, et ideaalkaalu ma ei saanud ka peegelpilt ei olnud kordagi minu ideaalkeha, olin ma piitsutamisega toonud kehale ikka tunduvalt rohkem kahju kui kasu. Nimelt mu ainevahetus muutus selles väga aeglaseks ja ka hiljem juba parenemisstaadiumis läks ikka tükk aega enne kui keha hakkas aru saama, et pole vaja kõike kinni hoida. See oli päris masendav, sest selle käigus võtsin kaalus juurde, kuigi tegelikult olin selleks ajaks juba normaalselt toituma hakanud. Sellises olukorras ei tohiks aga lootust kaotada, sest see kõik normaliseerub. Küll mitte üleöö, aga siiski.

Mingi hetk jõudis kätte aeg kus ka mina ei võtnud toitu enam kui kinnisideed, see lihtsalt oli igapäevane vajadus jälle ning nüüd üle aasta hiljem saan öelda, et olen sellest välja tulnud ja ei tahaks kunagi samasse auku langeda. Praegu olen jõudnud sinnamaale, et luban endale siiski ka ebatervislikku kuigi tahaksin juurutada rohkem tervislikku elustiili, aga eks sellest kuidas mul see õnnestub saab lugeda edaspidi siit blogist.

Uus aasta - sama eesmärk

Jah, kuulsite õigesti. Sellel aastal ei kavatse ma anda lubadust, et olen suveks vormis jne. Nüüd tahan ma ainult jätkata tervisliku elustiili juurutamist. Kui eelmisel aastal vaevlesin ülesöömise käes, siis oli ilmselge, et lihtsalt niisama ma jälle tervislikult toituma ei suuda hakata. Seega mõtlesingi, et väike muutus on parem kui mitte midagi ning selle asemel, et ennast jälle sundida kõigest loobuma nüüd ja kohe, alustasin hoopis sellest, et võtsin vastu otsuse, et ei keela endale midagi, aga jälgin, et ei sööks üle. Ja teate mis? See toimis.
Ma ei saa küll öelda, et oleksin üdini tervislik olnud, kuid arvestades seda, et selle aasta alguses kaal on eelmise aastaga võrreldes umbes 4 kilo väiksem, siis olen vist midagi õigesti teinud. Siinkohal mainin ka, et ei sea endale kindlat kaalunumbrit eesmärgiks. Lisaks füüsilisele vormile on sama oluline ka vaimne pool, millega mul kindlasti tuleb sel aastal rohkem tegemist teha. Samas tunnen, et see aasta aega on mind siiski väga palju muutnud, kuid alati saab paremini.
Niisiis on nüüdsest plaan tervislik toitumine rohkem omaks saada kui see siiani on. Kindlasti ei saa see lihtne olema, aga proovima peab.

Lisaks sellele võtan veel ka eesmärgiks olla positiivsem ja käia vähemalt 3 korda nädalas trennis. Võiks ju rohkemagi peale panustada, aga kuna mul on siiski veel kool ja poole kohaga töö, siis ennast läbi põletama ma nüüd ka ei taha hakata.
Seoses trenniga võtan eesmärgiks ka teha aasta lõpuks vähemalt 10 kätekõverdust jalgadel. Selleks pean kindlasti kodus neid päris palju tegema, sest rühmatrennides neid just meeletult sees ei ole. Ning muidugi tahaks ka tihedamalt blogida ja rääkida enda tegemistest ja kuidas mul vahepeal läinud on, aga eks näis, kuidas kujuneb. Igatahes sellega olekski siis põhilised eesmärgid paigas ja kui ma need aasta lõpuks saavutan, olen enam kui rahul :)

Puhkus on lubatud, allaandmine mitte.

Mu elu on viimasel ajal võtnud täistuurid, mistõttu see kõik kool, töö ja muu elu võtab oma aja. Hea kui üldse trenni olen jõudnud. Tegelikult umbes nädal polegi jõudnud ja ei põe ka üldse. Tean, et ka sellised perioodid elus on vajalikud, kui matad end kõige koorma alla, et siis lõpuks nagu fööniks tuhast tõusta. Ma tean, et kuigi see on raske, siis kunagi säran ka mina nagu teemat. Praegu selgus ka, et mul on rauapuudus ja niigi on pime aeg ehk ma loodan, et see rauavaegus ongi peamine põhjus, miks ma ka pärast 10-tunnist und tunnen nagu poleks rohkem kui 3-4 tundi maganud ja hea meelega ainult lamaks. Loodetavasti see muutub.

Võitlen enda sees oleva segadusega ja sellega, et energiat nagu ei jätkuks kõigeks. Ma ei tea siiani veel, kes ma olen ja mis minust saab. See on ühelt poolt põnev ja teisalt hirmutav. Samas ma tunnen mingit haiglast motivatsiooni need kõik raskused enda teel ületada ja ma tean, et kõik läheb lõpuks ikka nii nagu minema peab, lihtsalt ma pean roppu moodi vaeva nägema. Ei, siinkohal ei taha ma, et keegi mind haletsema hakkaks, vaid lihtsalt näidata, et jah ma olen ka lõigest inimene.

Kõik see väsimus on põhjustanud selle, et lisaks trennidesse mitte jõudmisele, pole ma vahepeal ka just väga normaalselt toitunud. Tunnistan siinkohal ausalt, et vahepeal sai väga palju rämpsu söödud. Jah, ma arvan, et vahepeal midagi head lubada, kui seda teekonda vaid enda jaoks läbid, on igati okei, et pea selge hoida, aga no see hakkas juba liiale minema.
Olen muidugi vähemalt korra juba rääkinud, et hakkan tervislikumaks jne, aga siiani pole seda veel suutnud. Ilmselt on selles süüdi mu enda aastatagune kiirustamine kaalulangusega, kus ühest äärmusest teise kõikusin ja siiani üritan trasakaalu leida ja samas kardan samasse musta auku lennata. Kuid tuletan endale meelde, et tasa ja targu, sest ainutl siis on tulemused püsivad.

Nüüd üritan edaspidi ka enda edusammudest, muredest ja rõõmudest siia rohkem kirja panna, et endalgi oleks pilt selgem ja teil mõnusam mu tegemistest lugeda. Järgmise korrani! :)

Enesearmastus ja ideaalkeha - kaks täiesti eri asja

Otsustasin teha sellest postituse kuna üha enam näen/kuulen sotsiaalmeedias ja ümberringi, kuidas nii paljud inimesed pole endaga rahul ja sooviksid välja näha nagu supermodellid või lausa bikiinifitnessi võistlejad. Selline idealiseerimine on taaskord tekkinud sotsiaalmeediast.

Me jälgime Instagramis pilte teiste ilusatest kõhulihastest, mille oleme endalegi eesmärgiks seadnud. Samas kui meil pole õrna aimugi, kui palju võis sellise tulemuseni jõudmine aega võtta või kas see inimene ei kannata ehk toitumishäire all. Me peaksime rohkem mõtlema sellele, kas see suur tagumik pildil on üldse ehtne ja kui palju on kasutatud photoshopi või eerinevaid filtreid. Samuti mängib palju rolli see, milline on poos, millise valgusega on tegemist jne. Siinkohal ei taha ma väita, et kõik Instagrami pildid on võltsid, vaid et suurem osa on siiski hoolikalt välja valitud. Me näeme ainult neid pilte, mis on juba töödeldud ja teiste seast välja valitud, aga me ei näe neid, mis on juba kustutatud. Siin lehel näete julgete välismaa naiste võrdluspilte tavaolekus vs instagramis jaoks poseerides.

Me mõtleme endast halvasti ainult sellepärast, et meedia survestab meid nägema teatud iluideaale ja seega me püstitame endale lausa utoopili kaalueesmärke, et sinna raamidesse mahtuda. Me ei tohiks mõelda endast halvasti ainult sellepärast, et kaalul pole soovitud number. Sellest edasi areneb madal enesehinnang, millest me ekslikult loodame pääseda, kui kaotame teatud arvu kilosid ja näeme kõhulihaseid. Enesearmastus ja kõhulihased on aga kaks erinevat asja, mis pole otseselt seotud. Nimelt on inimesi, kes ei vasta niinimetatud ühiskonna standartitele, aga tunnevad ennast sellegipoolest oma kehas väga hästi. Samas kui teine osa inimesi kaldub arvama, et nende madal enesehinnang tuleks nagu kuskilt väljastpoolt ja seega ajavad taga mingit kehaideaali, oleks lõpuks ikkagi endaga rahulolematud, sest sisemus sellest ju ei muutu.
Ma tean seda, sest olen ise olnud samuti sinna viimasesse gruppi kuuluv, kuid nüüd näen endaga igapäevaselt kurja vaeva, et ennast taas korralikult armastama hakata. Eks see kõik võtabki aega, aga ma ei ole allaandja.
Seega selle asemel, et muretseda, kuidas saada sixpack nähtavale võiks inimesed rohkem tähelepanu pöörata oma vaimsele tervisele, muutes oma mõttemaailma ja hakates ennast taas armastama. Me ei saa olla kellegi teise kehas ja sellepärast peamegi armastama iseennast just sellisena nagu oleme ja tuletama endale meelde, et oleme kõik ainulaadsed ja väärtuslikud. Armastagem iseennast! ♥

Ampstükk batoonide (mittesponsoreeritud) arvustus

Sain harukordse üllatuse osaliseks, kui võitsin Facebooki mängus piletid endale ja sõbrannale Reebok Fitness festivalile. Lisaks sellele ka karbi ampstükke, mis tähendab 18 batooni, igast maitsest 2. Seega otsustasin enda kuti Andreasega koos need järele proovida ja teha ka aus mitte sponsoreeritud arvamus nende batoonide kohta. 
Et teil parem lugeda ja jälgida oleks, lisan ampstüki e-poest võetud pildid ka iga batooni kohta, et oskaksite hiljem poeriiulil kiirelt nime ja pildi kokku panna, kui tahate ka mõnda neist proovida :)

Kummalegi ei meeldinud. Ei oska isegi öelda, mis maitse sellel on, äkki see ongi see tehislik proteiinimaitse, mis osadel proteiinitoodetel mõnel inimesel üle viskab. Minul varasemast sellist kogemust pole, kuigi olen mõnda proteiinibatooni ikka proovinud. See aga üldse ei meeldinud.

Mulle väga meeldis, polnud selline lääge kookose maitse, vaid väga mõnus magus ja kookosene. Andreasele see ei meeldinud eriti, aga ta pole ka kookose fänn seega see seletab asja.

Minu arvates oli täitsa mõnus. Kuna ma astelpaju armastaja pole, siis kartsin alguses, et selle maitse domineeriv, aga minu üllatuseks oli täitsa maitsev. 

Andreasele aga üldse ei meeldinud selle maitse.

Minu arvates oli mõruda toorkakao maitse väga häirivalt tugev ja seega mulle ei meeldinud. 

Andrease arvates oli see selline keskmine.

Mulle täitsa meeldis, mõnu piparmündikas. Samas kes piparmünti üldse ei armasta, siis ilmselt on see liiga domineeriv.
Andreasele meeldis ka selle maitse, aga teda häirisid amarandi seemned seal sees.

Mulle meeldis, sest ma armastan kaneeli maitset ja seda on siin väga hästi tunda.
Andreasele ka tõesti meeldis see.

Minu jaoks natuke magus. Kui võrrelda, siis astelpaju oma oli minu jaoks parem, sest oli nagu mahlakama maitsega ja mitte nii lääge minu jaoks.
Andreasele taaskord üldse ei meeldinud.

Minu arvates täitsa okei, selline mõnusalt pähkline batoonike.
Andrease maitse see ei olnud.

Minu arvates väga super, meenutab piparkoogi tainast minu jaoks, mida ma toorelt väga süüa armastan.
Andreasele see ei meeldinud.


Niisiis, kokkuvõtteks võib öelda, et täitsa mõnusad ja eks igaühe maitse eelistustest oleneb, milline temale just kõige paremini peale läheb, aga usun, et igaüks leiab vähemalt 1 mis väga meeldib.
Igatahes minu lemmik siit oli kindlasti kirsi-vürtsi, Andreasele meeldis aga enim õuna-kaneeli-kaera.

Ning kui juba arvustamiseks läks, siis mainin ka ära, et lisasin blogi paremale küljele küsitluse, millele julgesti vastata võiksite, sest ainult kriitika ja tagasiside näol saan blogimises paremaks muutuda :)
Lisaks sellele saate mulle ka alati Facebooki kirjutada, mind Instagramis jälgida ning blogipostituste alla oma kommentaarid saata: julgemad oma nime alt ja teised anonüümselt :)

Uuesti blogi lainel

Jah, sama blogi üritasin ka juba varem pidada. Nimelt Befit konkursi raames ja mul oli lausa 5 postitust siin olemas, aga kuna nüüd jälle puhtalt lehelt alustan, siis otsustasin need ära kustutada. See oli aeg, mil arvasin, et olen minevikust võitu saanud ja kõik on paika loksunud ja võiks sellisest konkursist osa võtta küll, aga tegelikult ei olnud ma siis veel toiduga rahu sõlminud. See oli ka põhjus miks ma blogimise katki jätsin. Ma lihtsalt ei tahtnud luua endast mingit õnnelikku ja tervet kuvandit, kes võib-olla on kellelegi eeskujuks, aga tegelikult ikka maadleb aeg-ajalt ülesöömisega.

Nüüd olen ma jälle siin, sest tunnen, et nüüd on see aeg. Möödas on aasta sellest, kui sain aru, et ülesöömine ei ole okei ja hakkasin tasapisi enda mõtlemist muutma. Teoorias oli see väga lihtne, aga praktikas tundus esialgu võimatu. Olin paaril esimesel kuul kindel et nüüd on kõik ja elu läheb normaalselt edasi, aga avastasin ennast ikka mingi hetk üle söömas või pidevalt toidule mõtlemas. Nüüd aasta aega hiljem saan ma öelda, et pole mitu kuud üle söönud ja olen sellest paranenud ning ei soovi kunagi samasse auku tagasi lennata. Kuidas see mul aga õnnestus? Ma lihtsalt otsustasin, et kui tahan sellest välja tulla ei tohi ma ennast mitte mingil määral toiduga piirata. Niisiis hakkasingi vaikselt lubama endale süümepiinadeta ka ebatervislikku toitu. Teine kindel asi, mis väga aitas oli see, et ma lihtsalt ei kaalunud ennast enam. Need numbrid seal ei peaks olema meie prioriteet. Kui ma ennast ei kaalunud, siis polnud mu tuju ka sellest sõltuv. Ma muutusin vaikselt palju positiivsemaks, stress vähenes, seedimine paranes, sisemuses oli rahu ja ma tõesti tunnen kuidas mu enesekindlus vaikselt tuleb. Jah, ma ei saa öelda, et olen praegu üdini enesekindel, aga see muutub ma tean. Tahan, et kõik, kellel on/on olnud mingi toitumishäire, teaksid, et see on ületatav. Minul õnnestus see omal jõul, aga kunagi pole häbiasi seda ka teiste toel ületada. Sest eks tegelikult aitasid mindki inimesed minu ümber. 

Järgmiste postitusteni. Kindlasti andke tagasisidet ja jagage mõtteid/ideid :)