pühapäev, 12. november 2017

Puhkus on lubatud, allaandmine mitte.

Mu elu on viimasel ajal võtnud täistuurid, mistõttu see kõik kool, töö ja muu elu võtab oma aja. Hea kui üldse trenni olen jõudnud. Tegelikult umbes nädal polegi jõudnud ja ei põe ka üldse. Tean, et ka sellised perioodid elus on vajalikud, kui matad end kõige koorma alla, et siis lõpuks nagu fööniks tuhast tõusta. Ma tean, et kuigi see on raske, siis kunagi säran ka mina nagu teemat. Praegu selgus ka, et mul on rauapuudus ja niigi on pime aeg ehk ma loodan, et see rauavaegus ongi peamine põhjus, miks ma ka pärast 10-tunnist und tunnen nagu poleks rohkem kui 3-4 tundi maganud ja hea meelega ainult lamaks. Loodetavasti see muutub.


Võitlen enda sees oleva segadusega ja sellega, et energiat nagu ei jätkuks kõigeks. Ma ei tea siiani veel, kes ma olen ja mis minust saab. See on ühelt poolt põnev ja teisalt hirmutav. Samas ma tunnen mingit haiglast motivatsiooni need kõik raskused enda teel ületada ja ma tean, et kõik läheb lõpuks ikka nii nagu minema peab, lihtsalt ma pean roppu moodi vaeva nägema. Ei, siinkohal ei taha ma, et keegi mind haletsema hakkaks, vaid lihtsalt näidata, et jah ma olen ka lõigest inimene.

Kõik see väsimus on põhjustanud selle, et lisaks trennidesse mitte jõudmisele, pole ma vahepeal ka just väga normaalselt toitunud. Tunnistan siinkohal ausalt, et vahepeal sai väga palju rämpsu söödud. Jah, ma arvan, et vahepeal midagi head lubada, kui seda teekonda vaid enda jaoks läbid, on igati okei, et pea selge hoida, aga no see hakkas juba liiale minema.
Olen muidugi vähemalt korra juba rääkinud, et hakkan tervislikumaks jne, aga siiani pole seda veel suutnud. Ilmselt on selles süüdi mu enda aastatagune kiirustamine kaalulangusega, kus ühest äärmusest teise kõikusin ja siiani üritan trasakaalu leida ja samas kardan samasse musta auku lennata. Kuid tuletan endale meelde, et tasa ja targu, sest ainutl siis on tulemused püsivad.

Nüüd üritan edaspidi ka enda edusammudest, muredest ja rõõmudest siia rohkem kirja panna, et endalgi oleks pilt selgem ja teil mõnusam mu tegemistest lugeda. Järgmise korrani! :)


reede, 20. oktoober 2017

Enesearmastus ja ideaalkeha - kaks täiesti eri asja

Otsustasin teha sellest postituse kuna üha enam näen/kuulen sotsiaalmeedias ja ümberringi, kuidas nii paljud inimesed pole endaga rahul ja sooviksid välja näha nagu supermodellid või lausa bikiinifitnessi võistlejad. Selline idealiseerimine on taaskord tekkinud sotsiaalmeediast.

Me jälgime Instagramis pilte teiste ilusatest kõhulihastest, mille oleme endalegi eesmärgiks seadnud. Samas kui meil pole õrna aimugi, kui palju võis sellise tulemuseni jõudmine aega võtta või kas see inimene ei kannata ehk toitumishäire all. Me peaksime rohkem mõtlema sellele, kas see suur tagumik pildil on üldse ehtne ja kui palju on kasutatud photoshopi või eerinevaid filtreid. Samuti mängib palju rolli see, milline on poos, millise valgusega on tegemist jne. Siinkohal ei taha ma väita, et kõik Instagrami pildid on võltsid, vaid et suurem osa on siiski hoolikalt välja valitud. Me näeme ainult neid pilte, mis on juba töödeldud ja teiste seast välja valitud, aga me ei näe neid, mis on juba kustutatud. Siin lehel näete julgete välismaa naiste võrdluspilte tavaolekus vs instagramis jaoks poseerides.


Me mõtleme endast halvasti ainult sellepärast, et meedia survestab meid nägema teatud iluideaale ja seega me püstitame endale lausa utoopili kaalueesmärke, et sinna raamidesse mahtuda. Me ei tohiks mõelda endast halvasti ainult sellepärast, et kaalul pole soovitud number. Sellest edasi areneb madal enesehinnang, millest me ekslikult loodame pääseda, kui kaotame teatud arvu kilosid ja näeme kõhulihaseid. Enesearmastus ja kõhulihased on aga kaks erinevat asja, mis pole otseselt seotud. Nimelt on inimesi, kes ei vasta niinimetatud ühiskonna standartitele, aga tunnevad ennast sellegipoolest oma kehas väga hästi. Samas kui teine osa inimesi kaldub arvama, et nende madal enesehinnang tuleks nagu kuskilt väljastpoolt ja seega ajavad taga mingit kehaideaali, oleks lõpuks ikkagi endaga rahulolematud, sest sisemus sellest ju ei muutu.
Ma tean seda, sest olen ise olnud samuti sinna viimasesse gruppi kuuluv, kuid nüüd näen endaga igapäevaselt kurja vaeva, et ennast taas korralikult armastama hakata. Eks see kõik võtabki aega, aga ma ei ole allaandja.
Seega selle asemel, et muretseda, kuidas saada sixpack nähtavale võiks inimesed rohkem tähelepanu pöörata oma vaimsele tervisele, muutes oma mõttemaailma ja hakates ennast taas armastama. Me ei saa olla kellegi teise kehas ja sellepärast peamegi armastama iseennast just sellisena nagu oleme ja tuletama endale meelde, et oleme kõik ainulaadsed ja väärtuslikud. Armastagem iseennast! ♥

pühapäev, 1. oktoober 2017

Ampstükk batoonide (mittesponsoreeritud) arvustus


Sain harukordse üllatuse osaliseks, kui võitsin Facebooki mängus piletid endale ja sõbrannale Reebok Fitness festivalile. Lisaks sellele ka karbi ampstükke, mis tähendab 18 batooni, igast maitsest 2. Seega otsustasin enda kuti Andreasega koos need järele proovida ja teha ka aus mitte sponsoreeritud arvamus nende batoonide kohta. 
Et teil parem lugeda ja jälgida oleks, lisan ampstüki e-poest võetud pildid ka iga batooni kohta, et oskaksite hiljem poeriiulil kiirelt nime ja pildi kokku panna, kui tahate ka mõnda neist proovida :)

Kummalegi ei meeldinud. Ei oska isegi öelda, mis maitse sellel on, äkki see ongi see tehislik proteiinimaitse, mis osadel proteiinitoodetel mõnel inimesel üle viskab. Minul varasemast sellist kogemust pole, kuigi olen mõnda proteiinibatooni ikka proovinud. See aga üldse ei meeldinud.

Mulle väga meeldis, polnud selline lääge kookose maitse, vaid väga mõnus magus ja kookosene. Andreasele see ei meeldinud eriti, aga ta pole ka kookose fänn seega see seletab asja.

Minu arvates oli täitsa mõnus. Kuna ma astelpaju armastaja pole, siis kartsin alguses, et selle maitse domineeriv, aga minu üllatuseks oli täitsa maitsev. 
Andreasele aga üldse ei meeldinud selle maitse.

Minu arvates oli mõruda toorkakao maitse väga häirivalt tugev ja seega mulle ei meeldinud. 
Andrease arvates oli see selline keskmine.

Mulle täitsa meeldis, mõnu piparmündikas. Samas kes piparmünti üldse ei armasta, siis ilmselt on see liiga domineeriv.
Andreasele meeldis ka selle maitse, aga teda häirisid amarandi seemned seal sees.

Mulle meeldis, sest ma armastan kaneeli maitset ja seda on siin väga hästi tunda.
Andreasele ka tõesti meeldis see.

Minu jaoks natuke magus. Kui võrrelda, siis astelpaju oma oli minu jaoks parem, sest oli nagu mahlakama maitsega ja mitte nii lääge minu jaoks.
Andreasele taaskord üldse ei meeldinud.


Minu arvates täitsa okei, selline mõnusalt pähkline batoonike.
Andrease maitse see ei olnud.
Minu arvates väga super, meenutab piparkoogi tainast minu jaoks, mida ma toorelt väga süüa armastan.
Andreasele see ei meeldinud.


Niisiis, kokkuvõtteks võib öelda, et täitsa mõnusad ja eks igaühe maitse eelistustest oleneb, milline temale just kõige paremini peale läheb, aga usun, et igaüks leiab vähemalt 1 mis väga meeldib.
Igatahes minu lemmik siit oli kindlasti kirsi-vürtsi, Andreasele meeldis aga enim õuna-kaneeli-kaera.

Ning kui juba arvustamiseks läks, siis mainin ka ära, et lisasin blogi paremale küljele küsitluse, millele julgesti vastata võiksite, sest ainult kriitika ja tagasiside näol saan blogimises paremaks muutuda :)
Lisaks sellele saate mulle ka alati Facebooki kirjutada, mind Instagramis jälgida ning blogipostituste alla oma kommentaarid saata: julgemad oma nime alt ja teised anonüümselt :)




esmaspäev, 25. september 2017

Uuesti blogi lainel

Jah, sama blogi üritasin ka juba varem pidada. Nimelt Befit konkursi raames ja mul oli lausa 5 postitust siin olemas, aga kuna nüüd jälle puhtalt lehelt alustan, siis otsustasin need ära kustutada. See oli aeg, mil arvasin, et olen minevikust võitu saanud ja kõik on paika loksunud ja võiks sellisest konkursist osa võtta küll, aga tegelikult ei olnud ma siis veel toiduga rahu sõlminud. See oli ka põhjus miks ma blogimise katki jätsin. Ma lihtsalt ei tahtnud luua endast mingit õnnelikku ja tervet kuvandit, kes võib-olla on kellelegi eeskujuks, aga tegelikult ikka maadleb aeg-ajalt ülesöömisega.

Nüüd olen ma jälle siin, sest tunnen, et nüüd on see aeg. Möödas on aasta sellest, kui sain aru, et ülesöömine ei ole okei ja hakkasin tasapisi enda mõtlemist muutma. Teoorias oli see väga lihtne, aga praktikas tundus esialgu võimatu. Olin paaril esimesel kuul kindel et nüüd on kõik ja elu läheb normaalselt edasi, aga avastasin ennast ikka mingi hetk üle söömas või pidevalt toidule mõtlemas. Nüüd aasta aega hiljem saan ma öelda, et pole mitu kuud üle söönud ja olen sellest paranenud ning ei soovi kunagi samasse auku tagasi lennata. Kuidas see mul aga õnnestus? Ma lihtsalt otsustasin, et kui tahan sellest välja tulla ei tohi ma ennast mitte mingil määral toiduga piirata. Niisiis hakkasingi vaikselt lubama endale süümepiinadeta ka ebatervislikku toitu. Teine kindel asi, mis väga aitas oli see, et ma lihtsalt ei kaalunud ennast enam. Need numbrid seal ei peaks olema meie prioriteet. Kui ma ennast ei kaalunud, siis polnud mu tuju ka sellest sõltuv. Ma muutusin vaikselt palju positiivsemaks, stress vähenes, seedimine paranes, sisemuses oli rahu ja ma tõesti tunnen kuidas mu enesekindlus vaikselt tuleb. Jah, ma ei saa öelda, et olen praegu üdini enesekindel, aga see muutub ma tean. Tahan, et kõik, kellel on/on olnud mingi toitumishäire, teaksid, et see on ületatav. Minul õnnestus see omal jõul, aga kunagi pole häbiasi seda ka teiste toel ületada. Sest eks tegelikult aitasid mindki inimesed minu ümber. 


Järgmiste postitusteni. Kindlasti andke tagasisidet ja jagage mõtteid/ideid :)