Nüüd olen ma jälle siin, sest tunnen, et nüüd on see aeg. Möödas on aasta sellest, kui sain aru, et ülesöömine ei ole okei ja hakkasin tasapisi enda mõtlemist muutma. Teoorias oli see väga lihtne, aga praktikas tundus esialgu võimatu. Olin paaril esimesel kuul kindel et nüüd on kõik ja elu läheb normaalselt edasi, aga avastasin ennast ikka mingi hetk üle söömas või pidevalt toidule mõtlemas. Nüüd aasta aega hiljem saan ma öelda, et pole mitu kuud üle söönud ja olen sellest paranenud ning ei soovi kunagi samasse auku tagasi lennata. Kuidas see mul aga õnnestus? Ma lihtsalt otsustasin, et kui tahan sellest välja tulla ei tohi ma ennast mitte mingil määral toiduga piirata. Niisiis hakkasingi vaikselt lubama endale süümepiinadeta ka ebatervislikku toitu. Teine kindel asi, mis väga aitas oli see, et ma lihtsalt ei kaalunud ennast enam. Need numbrid seal ei peaks olema meie prioriteet. Kui ma ennast ei kaalunud, siis polnud mu tuju ka sellest sõltuv. Ma muutusin vaikselt palju positiivsemaks, stress vähenes, seedimine paranes, sisemuses oli rahu ja ma tõesti tunnen kuidas mu enesekindlus vaikselt tuleb. Jah, ma ei saa öelda, et olen praegu üdini enesekindel, aga see muutub ma tean. Tahan, et kõik, kellel on/on olnud mingi toitumishäire, teaksid, et see on ületatav. Minul õnnestus see omal jõul, aga kunagi pole häbiasi seda ka teiste toel ületada. Sest eks tegelikult aitasid mindki inimesed minu ümber.
Järgmiste postitusteni. Kindlasti andke tagasisidet ja jagage mõtteid/ideid :)
